Uisu lugu
Tekst:
Uisu arengulugu, 2009, väljavõte Mihkel Jürissoni uurimustööst
Uisk on olnud Muhumaa sümboliks Väinamerel ligikaudu 1000 aastat. Laeva vanem nimetus oli huisk, mis tähendas madu või ussi. Selle sõnaga kirjeldati ka saarlaste sihvakaid viikingilaevu, mis ründasid Riia piiskopkonna alasid ja osalesid röövretkedel Skandinaavias. Tõenäoliselt oli raa-purjega uisk üks esimesi purjelaevamudeleid Eestimaal.
Kui eelviikingiajal õppisid saarlased neid rüüstanud meresõitjatelt laevaehituskombeid, siis 11. sajandiks olid kiire manööverdamisvõimega purjelaevad kujundanud Saaremaa üheks Läänemere idaosa kaalukamaks jõuks. Hoogne kaubandus Liivilahel, Väina suudmes ja põhjapoolsetel aladel põhjustas võõrriikidega sõjalisi konflikte. Kui Eesti saared suutsid vastu seista skandinaavlaste rünnakutele, siis lõunast saabunud ristisõdijate vägi oli liiga ülekaalukas. Vaatamata võõrvõimu kehtestamisele jäi esialgu poolteist tuhat kilomeetrit rannajoont saarerahvale avatuks. 16. sajandil nõrgenes kohalike vasallkondade mõjuvõim ja saarerahva ligipääsu merele hakati piirama. Siiski kohustati vabadikest muhulasi1532. aasta lepingu alusel toimetama uisuga postisaadetisi üle Väinamere. Hiljem lisandusid laevale kaubalastid ja reisijaid. Sadamatesse kerkisid kõrtsid ja uisumeeste öömajad (uisusaun). Jõed olid Saaremaal ja Eesti lääneosas laevasõiduks liiga kitsaks kuivanud, mistõttu uisk kohandati täielikult mereteede jaoks. Kaubaveo eesmärgil laiendati laevakere ja lisati peegelahter. Raa-puri asendati hiigelsuure kahvelpurjega, mis pakkus igapäevast tööd vähemalt neljale uisusulasele. Tuulevaikuses kasutati kahte aerupaari. 19. sajandi uisu kerepikkus oli Suurel väinal ligikaudu 18 meetrit ja Väikesel väinal 12 meetrit. Suuremad laevad mahutasid kokku kuni kümme hobusevankrit. Postiga alguse saanud muhulaste veokohustus kestis Väinamerel aastani 1894. Viimane uisk nimega Maria lammutati aastal 1925 Pädaste sadamas. Aastal 2009 alustas MTÜ Väinamere Uisk uisu traditsioonide taaselustamist nii merel kui maal.
Keskaegne läänemeresoomlaste uisk
Lapuri leiu koopia, www.viikinkiajanlaiva.fi
19. sajandi muhulaste uisk
Muhu Muuseumi arhiiv
Uisk "Moonland"
Uisu arvutuslikud katsed (Enn Metsar 2010):
Kere materjal tamm ja lehis
Üldpikkus, L max, mm 19 500
Kere pikkus, Lh 15 000
Veeliini pikkus, Lwl 13 890
Üldlaius, B max 5 100
Kere laius, Bh 5 000
Ahtri laius, Bt 3 650
Veeliini laius, Bwl 4 400
Vabaparda kõrgus vööris, FF 1 675
Vabaparda kõrgus midelis, FM 1 150
Vabaparda kõrgus ahtris, FA 1 175
Süvis, T 1 000
Veeväljasurve, t 15,6
Mass kerge paadi seisundis, t 9,5
Vaba laadung, t 3,8
Ballast, t 3,5
Mast, mm 14 050
Poomi, mm 10 400
Kahvelpoom, mm 6 950
Pukspriit, mm 3 800
Põhipurjestuse pindala, m2 102
Purjestuse kogupindala, m2 148
Mootorivõimsus, kW 83
Kütuse mahuti, l 350
Magevee mahuti,l 400
Inimesi pardal 3-20
Ehitusnormistik – Det Norske Veritase paadistandard
kere pikkusele kuni 15 m
Uisu ehitusprojekt
Väinamere Uisu ühingu poolt 2009. aastal algatatud projekti raames ehitati traditsiooniline uisk-tüüpi purjelaev kogupikkusega 20 m, kerepikkusega 15 meetrit ja laiusega 5 m. Uisu tehnilised dokumentatsioonid on koostanud tunnustatud projekteerija Enn Metsar (Runbjarn, Elizabeth jne.). Arvesse on võetud erinevat fotomaterjali, 1813.aasta Sõrve uisu kerekuju joonist ja Kaarel Noore poolt 19. sajandil valmistatud poolkeremudeli puidust vormi.
Purjelaev Moonlandi emapuu langetati 30. jaanuaril 2010. aastal - sada aastat pärast uisk Maria ehitust (Kaarel Noor, 1910). Projekti juhtisid Mihkel Jürisson ja Andres Noor. Ehitust finantseerisid MTÜ Väinamere Uisk liikmed, PRIA Leader programm, EAS, United Motors ja Kuningas Arthuri Fond. Moonlandi veeskamine ja ristimine toimus Kuivastu sadamas 20. juulil 2013. aastal. Laeva ristiema on Kristiina Maria Huum.
Moonlandi ehitus toimus Koguva külas. Ehituskoja projekteeris Indrek Allman koos büroo Plusiga. Laeva meistriteks olid Kaarel Tüür, Janek Vapper, Algor Streng, Andres Lemba ja Juha Kurkinen. Abiks olid Kaupo Tüür, Henri Kirikal, Imre Vokk, Mihkel Schmuul ning paljud teised muhulased ja nende sõbrad. Lehisest plangumaterjali tõi Siberist kohale Lauri Laas. Sepatööd viis läbi Muhu meister Paul Tüür. Purjed valmistas Ahvenamaa meister Jouni Lahdenperä. Taglastustöid juhtis Rauno Kivilo. Elektritöid tegid Ando Kindel ja Madis Rehepapp. Tehnilist tuge andis Muhu Varahaldus ja Erkki Noor. Laeva viimistlust korraldas Andres Kindel. Projekti toetasid ka Anti Kerdo, Kristjan Prii, Jaak Noor, Mati Tuust ja Mihkel Ling.
SPONSORID: UNITED MOTORS, KUNINGAS ARTHURI FOND,
MUHRO OÜ, MUHU VARAHALDUS OÜ, SEVOSTALU, SANDLA PUIT,
KEHTE OÜ, MUHU VALD, MOEKASTI OÜ, ARHITEKTUURIBÜROO PLUS, INSENERIBÜROO PLUS, ARTPRINT OÜ, AS SAARTE LIINID, ALUNAUT OÜ, VIITANET, IVO LINNA, HILLAR PEEGEL, MARKKU EKLUND, PILLE KEERD
